Killuke head kokkuvõte / Something good, conclusion

Eelmise aasta projekt, mille algatajaks Lapiliisu, võttis minu jaoks kassilise kuju. Nimelt heietasin alles mõtteid, mida ometi teha ja kellele seda head tegema hakata - nii et see heategu ka tõeliselt HEA TEGU oleks. Vägisi ju ei trügi nigu Timur ja tema meeskond vanainimesi üle tee tirima, khm-khm.

Kuna ma endeid jm märke väga usun, siis minu märgiks oli Armin. Kassipoeg.



19. aprilli õhtul pärast tööd pesin parasjagu köögis nõusid ja vaatasin kella, et ühistu koosolekule hiljaks ei jääks. Ja kuulen: PIIKSUB. Kesse? Misse? Oma kass on ilusti vait ja vedeleb elutoas. Kõrv vastu ust - ja piiksubki tõesti trepikojas. Aga kes? Ise veel jõudsin mõelda, et "ei ole kassipoeg". Aga oli ja ilmselt meie trepikotta lihtsalt visatud. Uskumatud inimesed!

Naabrinaine tõi oma kassi varudest pisikesele natuke süüa, mina kõllasin Kassiabisse, et mis nüüd teha. Kassike vaja Loole sõidutada. Ega midagi, uuesti telefoni otsa, kõllasin siis lähimale adoptiivlapsele ja küsisin, kas ta roolikõlbulik on ja auto liigub, vaja natuke päästeopereerida.

Ja nii see söödetud kassipoeg Tondu puuri pakitud saigi, ise puuriga autosse ja minekit. Leidsime juhendamise järgi õige koha üles ja saigi loomake headesse kätesse. Terve tee konkreetselt MAGAS, puurist lubas välja võtta ja nurrus sõbralikult, kohe näha, et kodukassike.

Ja ei pidanud viit päevagi olema hoiukodus, võeti kohe heasse peresse :)

Nii et minu saab olema kuidagi kassidega seotud ega piirdu ühe pojukese elujärje parandamisega.

Niisiis saatsingi Lapiliisule Tartu jõululaada tarbeks portsu järjehoidjaid, lumehelbelinikud ja keerusalli, et äkki lamatisest hoolimata keegi ikka ostab ka midagi. Ja tulu loomakaitseseltsi korjanduskarpi.



Sihuke tunne, et teeks veel... Head ja kassidele. Vaatan veel, mida.

_______________________

Long time no word here, eh. The side effect of busy and demanding lifestyle, indeed. But now one by one about the handicraft stuff that has been going on and some finished projects as well.

First: about "something good" for the less fortunate. I believe in signs, omens and innuendos, hidden messages etc - so I believe that finding a small kitten in our hall squealing for help was a message for me: do something for the cats.

It's absolutely disgusting to think that some people are really that cruel :S They take a 2 months old kitten and simply throw it into some house, in through the main door and that's it. Whatever happens to the little animal, who cares?! It used to be a sign of spring in the private house districts, where children threw kittens and puppies over the fences or offered them to the people "would you like a kitten? No? OK then, we will drown them ourselves." DISGUSTING! But now the bigger dwelling houses are also a target for such cruelty.

This little Armin was simply lucky for being in our hall, being heard and being taken care of.

So I made some little things for Christmas Fair in Tartu, packed them up and sent to Lapiliisu. Some bookmarks were bought and the money donated to the Estonian Society for the Protection of Animals. Nice. New year - time to start all over again :)